Tulge kaasa :)

Olen otsustanud oma blogi ümber kolida ja loodan siiralt, et kõik, kes te siin lugemas käite, tulete ka uude blogipessa minuga ilusasti kaasa.
Uus ei ole küll veel täpselt ideaal, aga minu jaoks siiski meelepärane ja loodan, et ka teie võtate selle kiiresti omaks.
See blogi siin jääb küll avatuks aga peamiselt lihtsalt sel põhjusel, et suunata inimesi uueni 🙂

Ootan teid : SIIN

Advertisements

19.01

Mul on tunne nagu ma oleks natukene kinni kiilunud. Ma mitu päeva avan juba siin lehe, et midagi kirjutada ja siis panen selle sama targalt uuesti kinni. See nädal on olnud kõige otsesemas mõttes aeglane.

See tore toitumiseksperiment saab homme läbi ja mul on selle üle ainult hea meel. Süsivesikute vältimine just nii raske polegi, aga häda on pigem selles, et mulle rasvased toidud nagu ka eriti ei meeldi ja näiteks võid kohvi sisse toppida või niisama näost sisse ajada ma ei suuda. Igatahes on tänahommikuse seisuga esmaspäevast alates kadunud 2kg. Kas homseks läheb midagi veel või tuleb hoopis juurde, eks paistab.

Reedel käisime ka pulmamessil, mis oli palju väiksem kui ma ette kujutasin. Ma tahtsin kangesti näha pulmakleitide moeshowd aga lõppkokkuvõttes vaatasime me seda 5 minutit, sest ma kartsin kõik inimesed oma naermisega välja vihastada. Ma saan aru, et ilu on vaataja silmades, aga kui pükskostüümil hakkab põlveõndlatest loor või kleidil tulevad tagumiku juurest värvilised suled, siis sorri, aga ilmselgelt ei ole mina sihtgrupiks 😀

Nii palju me vähemalt edenesime, et saime kokku leppida kohtumise ühe DJ’ga, rääkisime natukene juttu kahe reisikorraldajaga, leidsime koha kust tõenäoliselt kutsed tellida ja leidsime ka mõned dekoreerimisega tegelevad firmad.

Veidi enne lahkumist vaatasime ka sõrmuseid, aga kuna müüja oli rohkem kui veidi pealetükkiv, otsustasime sealt siiski mitte osta.  Tõenäoliselt ongi parem, sest järele mõeldes oli sealt leitud sõrmus küll ilus, aga mitte ideaalne. Ainukene sõrmus, mis mulle siiani on tekitanud tunde, et vot see on see..on Tiffany&Co’st, nii et ilmselgelt võib siit teha järelduse mis hinnaklassi jäävad minu jaoks ilusad asjad, ja kui hea oleks siiski olnud osta messilt -30% allahindlusega. See selleks.

Minnes teise teema juurde, siis ma olen viimase paari päevaga täiesti hulluks läinud. Ma otsustasin, et mulle aitab sellest blogist ja selle nimest ja ma tahan uut. Nii ma siis tegingi kõik vajaliku aga sobiva teema leidmine ja kohandamine, et mulle meeldiks, oeh..peavalu. Ma kujutan ette, et inimesele kes natukenegi seda värki jagab, oleks see lapsemäng. Mina paraku olen aga täielik võhik ja ajan endal pea valutama. Igatahes pole hullu, varsti on valmis ja siis kutsun teid kõiki koos minuga uude blogisse üle kolima 🙂

DSC_04671
DSC_05461

14.01

Esimene päev LCHF toitumist on möödas ja eilsega võrreldes on kaalunumber juba langenud. Tegelikult ma end iga päev ei kaalu, ent kuna selle väikese väljakutsega alustasin eile, siis loomulikult ka kaalusin eile ent kuna muidu on mu kaalumispäev teisipäev, siis kaalusin ka täna.

Naljakas on see, et ma ei ole üldse inimene kellel oleks kogu aeg vaja midagi näksida. Tavaliselt ei ole mul probleemi vahemikus 12-20 söömata olla või lihtsalt üks jogurt võtta. Nüüd kui nimekiri toitudest, millest võiks/peaks eemale hoidma on pikk, siis on aga tunne, et võiks hobuse ära süüa ja muud ei tahakski kui ainult näksida. Ja noh, idee poolest ma selle hobuse ju ära süüa võiksingi, sest ega LCHF ei kirjuta ju ette kui palju päevas süüa, paraku kõik asjad mida ma tahaksin on just sellest keelatud nimekirjast.

Sellega seoses tasub märkida, et eile sõin ma esimest korda elus keedetud lillkapsast ja brokkolit. Tõele au andes tuleb küll märkida, et ma üritasin nende maitseomadusi peita maitseainekuhja alla, ent algus seegi.

Täna peaks olema aga see päev kus tuleks olla produktiivne. Koristama peaks, poes peaks käima ja tegelikult peaks natukene trenni ka tegema. Ainult toitumisest ei piisa, seda tean ma väga hästi. Paraku on see nii raske kui Eileen tahab kogu aeg mu otsas ronida ja kui Bruno kodus on, siis ma ei taha.

Eks näis kuidas saab 🙂

Lõppu aga väike pildiseeria sellest kui armas ( vähemalt minu jaoks) Eileen peale ärkamist on
leenuhommik
Ja natukene nalja ka

Faktid

Svea tegi vahva postituse koos faktidega enda kohta, mis tuletas mulle meelde, et ka mina olen sellele mõelnud.
Paraku on ikka nii, et idee on kena aga reaalselt midagi kirja panna raske. Nii ma siis natukene ragistasin ja siiski mõned sain.
Järjekord on suvaline 🙂

1.Mu isa on saarlane, mistõttu olen ma pärinud mõne toreda keelelise iseärasuse. Klassikaliselt ei oska ma õ tähte. Vahel tuleb, vahel mitte, ise ma aru ei saa. Kui sõbrad tahavad nalja, siis küsivad „ Britt, ütle mõõk“. Samuti ei tee ma vahet kui teised räägivad, mistõttu keskkoolis teatritundides mingeid häälikumänge tehes tuli õ ja ö tähte kasutades teistel teha kätega kas täpid või kriips, et ma saaks aru kumb kasutusel on 😀

2. Ma sõin oma esimese hamburgeri 18 aastaselt

3. Erinevaid kastmeid ja koorelisi ( no nt. majonees, hapukoor,jahukaste) hakkasin ma sööma alles 21 aastaselt.

4. Ma olen halb kohaneja ja ei salli absoluutselt muutusi.  Mul võttis kuskil 3-4 aastat, et leppida Viimsisse kolimisega. Eks oma rolli mängis muidugi ka see, et me kolisime suurest ja mõnusast korterist üsna pisikesse. Rääkimata siis sellest, et kesklinn oli palju-palju lähemal.

5. Mulle ei meeldi uusi asju proovida. Juba väiksena pidi mu juust tulema Hiirte Juustu pakendist ja margariin Keiju pakist. Vanaema üritas mind küll korra kavaldada ja pani taluvõid Keiju pakki, aga ma sain juba lõhnast aru. Kena katse muidu 😀 Ühesõnaga kõik asjad mida ma söön on tavaliselt kindlate firmade toodang ja vahetada ma eriti ei soovi.

6. Ükskõik mis laul raadiost tuleb, ma tean selle sõnu. Mul on tohutult hea mälu laulusõnade ja luuletuste peale, aga mul pole õrna aimugi mis mu enda telefoninumber on. Rääkimata siis teiste inimeste vanustest. Tavaliselt ma arvutan umbes niimoodi, et okei see inimene on ju sellega ühevanune ja kolmas on sellest teisest 2 aastat noorem.

7. Ma olin väiksena väga andunud Britney fänn. Mu seina kaunistasid tema postrid, mu voodis oli Britney voodipesu ja mu sahtlid olid täis erinevaid Britney kalendreid, rinnamärke ja ajakirjade väljalõikeid.

8. Mulle hakkavad võõrkeeled üsna kergelt külge ja ma õpin uusi sõnu väga kiirelt ja saan keele ülesehitusest aru. Ainukene keel, mis minu jaoks jääb mõistatuseks on vene keel. Ükskõik kui palju ma ei ole üritanud, siis see on keel mida ma ei oska. Ja uskuge mind, et ma tahaksin seda osata. Paraku oskaksin ma vene keeles moodustada ainult lause „ Vabandust, et tundi hiljaks jäin, pidu,viin, matrjoška“. Kõik sõnad mida mina tean 😀 Kui ma natuke pingutaksin, siis ehk saaksin 1-10 numbrid ja pooled nädalapäevad ka kokku 😀

9. Ma unistan kaksikutest tütardest ja mul on neile juba ka nimed välja valitud

10. Ma sain kuuendas klassis põhjuseta puudutud tundide eest käskkirja. Sellest hoolimata olid mu hinded 9. klassi lõpuni üsna eeskujulikud. V.a kehalises kasvatuses, sest no igas klassis on tavaliselt 1-2 sellist, kes midagi teha ei jaksa,ei oska ja jooksevad ainult arstitõend näpus ringi. That’s me!

11. Ma ei oska ujuda..ega uisutada..ega suusatada. Kahju on mul küll ainult esimesest. Kreekas käies Bruno üritas mind küll õpetada ja hakkas juba asja saama aga siis jäi asi sinnapaika. Suusatamist proovisin ma ühe korra kui see koolis kohustuslik oli. Esimese 5 minutiga suutsin ma endale piisavalt palju haiget teha, et öelda õpetajale „ Jääb ära“.

12. Ma olen oma juustega täiesti kohutavalt käitunud. Pubekana värvisin ma neid umbes korra kuus kas blondiks või mustaks. Ikka ja alati ise mökerdades ja vahel ka mitu korda päevas blondeerides. See muutis mu juuksed aga selliseks, et kuni selle aasta alguseni kandsin ma juuksepikendusi, et mingitki pikkust ja paksust oleks

13. Ma olen üliemotsionaalne. Ma nutan olenemata sellest kas filmil on hea või kurb lõpp. Jääaega vaadates nutsin ma ka suvalistel kohtadel. Kui keegi, kes mulle oluline, ütleb mulle midagi natukene kurjemat, siis ma võin mitu tundi patja nutta, sest ma lihtsalt võtan asju väga südamesse. No ja kui ma olen rõõmus, siis ma olen ikka rõõmus. Kui me külastasime kohta millest saab meie pulmapeo toimumiskoht, siis ma muudkui plaksutasin ja hüppasin üles-alla ja kiljusin. Seda siis kui me olime koha omaniku nägemisulatusest väljas küll 😀

14. Ma kardan võõraid seltskondi. Koos inimestega keda ma juba kaua tean, olen ma jutukas, avatud ja lõbus. Surremas seltskonnas olen ma aga rohkem kivikuju, sest ma ei taha endale tähelepanu tõmmata

15. Mulle ei meeldi võõrastele helistada. Vahet pole kas nt. sõidutunni kokkuleppimiseks või hambaarstile aja panekuks. Mul hakkab hääl värisema ja selline tunne tekib, et õhk saab otsa. Ilmselgelt minust telefonimüüjat ei saaks 😀

16. Mul on prillid aga ma olen nende kandmises jube halb, sest ma kaotan nad kogu aeg kuskile ära.

17. Mulle ei meeldi grupitööd. Mul ei ole midagi teiste inimeste arvamuste vastu aga mulle ei meeldib pigem üksinda tegutseda. Samamoodi näiteks paljud on mulle öelnud, et oi sa oled ainuke laps, küll sul pidi igav lapsepõlv olema. Eriti on neid kommentaare tulnud Bruno sugulastelt. Ja kõik on üllatunud kui ma ütlen, et ma olen oma üksiklapse staatusega rohkem kui rahul. Kindlasti mitte ei olnud mul lapsena igav. Mul oli piisavalt suur kujutlusvõime ( ja on siiani), et endale palju erinevaid mänge ja tegevusi leida.

18. Ma ei salli absoluutselt seda 😉 emotikoni. Ma ei tea miks, aga see on mulle alati jätnud kuidagi ülbe mulje. Umbes, et unista edasi, või jajah..midaiganes.

19. Ma käisin Lavaka sisseastumiskatsetel

20.  Mu lemmikud aastaajad on sügis ja kevad. Sügis, sest mulle meeldib kuidas soe ja lämbe suvi muutub vaikselt jahedamaks ja ühel hetkel on väljas selline mõnus karge õhk, mis nõuab juba veidi soojemat jakki. Mulle meeldib jälgida kuidas lehed päev-päevalt oma värvi muudavad ja lõpuks maha pudenevad. Ja kuna ma olen vahel üsna melanhoolse loomuga, siis ei ole mul midagi ka vihmaste ja pimedate sügisõhtute vastu.
Kevad aga oma kirsiõitega on vastupidine. Päevad venivad aina pikemaks ja õhk muutub aina soojemaks. Ühesõnaga need 2 aastaaega on minu maitse järgi. Põlvini lumi või +35 soojakraadid, ei ole päris minu jaoks 🙂

13.01

Mul on tunne nagu mind oleks tabanud mingisugune motivatsioonikriis. Ainukene mida ma suudan teha on oodata. Oodata Eestisse tulekut, oodata enda sünnipäeva, Bruno sünnipäeva ja muidugi Eileeni sünnipäeva.

Nagu Mallukas, olen ka mina suur sünnipäevafänn, kel vaja sellest juba kuu aega varem pasundama hakata. Sel aastal olen ma eriti õnnelik, sest nüüd saan ma seda ka väikestviisi tähistada. Eelmisel kahel aastal olin ma oma sünnipäeval siin, mistõttu pidasime me mu sünnipäeva Brunoga kahekesi ja siis tema vanematega. Jah, need sünnipäevad olid muidugi ka toredad ja südantsoojendavad, aga ometigi oleksin ma ju tahtnud tähistada ka oma sõpradega ja enda vanematega. Sel aastal olen ma aga nädalakene enne õiget päeva olemas ja kasutangi võimalust.

Rääkides Brunost, siis tema saab märtsis 30, mis on minu meelest täiesti utoopiline, sest ta lihtsalt ei näe “nii vana” välja. Mina olen muidugi endale südameasjaks võtnud, et see päev tuleks talle võimalikult eriline ja meeldejääv ja selleks otstarbeks on mul talle ka juba välja valitud kink, mis loodetavasti ta silmad rohkem kui särama paneb. Mis see on, ma siia kirjutada ei saa, sest kunagi ei tea millal google translate korrektseid tõlkeid edastama hakkab 😀

No ja Eileeni esimene päris sünnipäev. Päris, sest ma olen ka selline kanaema, kellel on vaja iga minisünnipäeva tähistada pisikese kingituse ja koogiga, millel küünlad. Paar korda on küll üks või teine vahele jäänud, aga põhimõte ikkagi sama. Tema esimest sünnipäeva ootan ma aga väga ja peamiselt seetõttu, et talle üks armas pidu korraldada. Okei, valetan, kaks pidu. Kuna õigel päeval oleme me tõenäoliselt Eestis, siis tuleb üks pidu Eestis ja teine siis mõistagi Prantsusmaal. Ma olen juba vaikselt hakanud ideid koguma, et mis stiilis see olla võiks. Peamiselt seetõttu, et saaksin hakata erinevaid ettevalmistusi juba varem tegema 🙂

Muutes teemat, siis olen otsustanud selle nädala jooksul endale väljakutse esitada. Ühesõnaga katsun nädal aega toituda LCHF  põhimõtete järgi. Mis see LCHF on, saate lugeda näiteks siitLühidalt öeldes on asi lihtne : vähe süsivesikuid ja palju rasva. Miks ma seda proovida otsustasin? Sest mu kaal kõigub viimasel ajal täiesti kohutavalt. Oma osa on muidugi ka selles, et Bruno puhkuse ajal me sõime täiesti kaootiliselt. Kui tavaliselt on meil kindlalt sissekujunenud, et sööme lõunat kell 12 ja õhtusöök kuskil 20-21 vahel, siis puhkuse ajal juhtus tihtipeale hoopis nii, et seda õhtusööki ei tulnudki ja selle asemel vitsutasime hoopis karamelliga popkorni ja pähkleid täiesti suvalistel kellaaegadel. Ja muidugi alati kui me käime ta vanemate juures lõunal, siis nendel päevadel Bruno ka õhtusööki ei taha, sest ta kõht on liiga täis. Mina aga ainult endale süüa teha ei viitsi.

Kuna see süsteem on aga valdavalt nõme, siis on mul vaja midagi, mis mu jälle korralikule rajale viiks ja mis saaks olla parem kui üks korralik enesedistsiplineerimise nädal. LCHF näeb ette kartulist, riisist ja pastast loobumise, ometigi on üks neist kolmest alati minu lõunalaual, mis tähendab seda, et mul tuleb leida alternatiive. Mis on jällegi kasulik, sest mul on tunne, et viimasel ajal me ketrame ainult samu retsepte aina uuesti ja uuesti.

Ühesõnaga eks ma annan järgmisel esmaspäeval teada kas ma pidasin vastu või otsustasin juba kahe päeva möödudes kahe suupoolega pastat sisse ajama hakata.

Lõpetuseks siis pisike kollaaž Eileenist, kes on lõpuks täielikult aru saanud kuidas püstiolekust tagasi maha saada
lähebpõrandale

Pulmaküsimuste vastused

Alustuseks aitäh kõigile, kes midagi küsisid!

Eile filmisin vastused ülesse ja toppisin video siis rõõmsalt internetti. Või noh, see juhtus küll öösel, sest mul polnud õrna aimugi, et miski nii kaua üles laadida võib, aga ega ma end igapäevaselt väga ei mõtle sellistel teemadel, et mis ja kui kaua, nii et jah 😀

Seda videot tegin ma tegelikult 3 korda. Esimene kord läks aia taha, sest mul oli vaja igale küsimusele väga pikalt ja põhjalikult vastata ja lõpuks oli video kogupikkuseks üle 20 minuti ehk siis veidi liiga palju. Teisel korral ma tegin natukene liiga palju lolli nalja vahele ja kuigi ma alguses mõtlesin selle variandi üles laadida, siis leidsin, et tõenäoliselt on palju inimesi kes mu huumorit ei mõista ja peavad mind niisama blondiks. Niisiis tegin kolmanda variandi. Tolleks hetkeks olid küsimused mu jaoks läbinämmutatud ja ma sain neile enam-vähem konkreetselt vastatud.

Kvaliteediga on nagu on, sest kolmest aparaadist millega siin majapidamises filmida võiks, kasutasin mina muidugi seda mis õhtuhämaruses kõige halvema kvaliteediga on.

Aga siin see igatahes on. Õnnitlen kõiki, kes mu apaatset nägu 15 minutit vaadata suudavad 😀 Ja kui te olete vähegi inimesed, siis te valite mutrivõtmekese alt võimalikult hea kvaliteediga vaatamise, et kvaliteet natukenegi okei oleks.

3-6 kuud lemmikud

Jätkan tagantjärele Eileeni lemmikute postitamist. Seekord siis päevakorras 3-6 kuud lemmikud

3-6
1. Geelist närimisrõngas. Kuigi Eileeni 2 hammast tulid näiliselt vähemalt valutult ja ilma suurema kisata, siis pakitsust ta tõenäoliselt oma igemetes tundis, sest mingist hetkest alates sai sellest rõngast üks ta parimatest sõpradest. Idee peaks olema siis selles, et viskad rõnga aga külmkappi ja lased sellel mõnusalt jahedaks minna ja siis annad lapsele närida ja see külm peaks siis igemeid rahustama. Eileen küll sellest külmast sensatsioonist suurt ei hoolinud ja eelistas/eelistab seda endiselt pigem toasoojalt. Ise olen seda aeg-ajalt stressipallina kasutanud, hea muljuda 😀

2. Pehme karupoeg Puhh. Kuigi Eileen muidu suurt pehmetest mänguasjadest ei arva, siis Puhhi meeldis talle selles ajavahemikus kaisutada küll. Või noh,okei, närida pigem. Vahel jäi Puhh kaisus imearmsalt magama ka. Kuna mu lemmik Puhhi lugudest on Notsu, siis ostsime talle ka selle aga see enam Eileenis huvi ei tekitanud. Üldiselt meeldivad talle pehmete mänguasjade ( ja ka kõige muu juures) ainult sildid. Neid ta lutsutab heameelega.

3.Päikeseprillid. Kuna suvi ja ka sügis ( oktoobri keskpaigani) oli siin valdavalt kuum ja päikesepaisteline, siis osutusid need päikeseprillid üsna vajalikeks. Mulle meeldis väga Eileeniga jalutamas käia, aga tahes tahtmata hakkas ühel hetkel päike vankrisse paistma. Vankril saab küll sanga üle viia aga kuna niisama jalutamas käies kasutan ma vankril pisikesi pöörlevaid esirattaid ( saab vahetada ka suurte vastu), siis on suunda muutes vankri juhitavus põhimõtteliselt null. Tagurpidi vedada on ka keeruline, sest jällegi..pöörlevate ratastega just väga hästi kursil ei püsi. Mingisugust lina või salli ma aga 35 kraadiga vankrisuu ette panna ei tahtnud. Nii läksidki käiku päikeseprillid ja minu suureks üllatuseks Eileen ei üritanudki neid meeleheitlikult eest ära lükata. Järgmiseks suveks ostame talle küll tõenäoliselt juba kvaliteetsemad päikeseprillid 🙂

4. Plum pirni&virsikupüree. Üldiselt valmistan ma kogu toidu, mis Eileen saab ise. Eestis olles tuli aga ette, et andsin talle vahel ka veidi magusaid poepüreesid. See konkreetne püree sai selliseks hitiks, et ma ostsin seda veidi ka Prantsusmaale kaasa. Proovisin ise ka ja suutsin lausa alla neelata 😀 Mul on väga suur vastumeelsus püreetaoliste toitude vastu ja ma lihtsalt ei suuda neid süüa. Isegi kui maitse on okei, siis lihtsalt see konsistents..õhh. Aga noh, see läks ühe lusikatäie jagu alla küll 😀

5. Kaelkirjak Sophie. Teate, Sophiest võiksin ma terve eraldi postituse teha ( ja ehk teengi). See mänguasi on geniaalne. Olgugi, et pealtnäha kõigest üks järjekordne piiksuv julla, siis on Sophie väga-väga paljude laste lemmik üle maailma ja ka Eileen ei ole siinkohal erand.  Lugeda saate temast näiteks siitParaku on Sophie küll Eestis väga kohutavalt ülehinnatud. Looduspere poes maksab ta vist kuskil 20 eurot ja kui ma ei eksi, siis Stockmannis 17-18. Siin müüakse aga Sophiet odavamates poodides 8 euro eest ja kallimates 10 eest. Igatahes on tegu ühe väga vahva tegelasega ja Eileen järab seda praegugi veel äärmiselt rõõmsalt. Kuna Sophiel on mõnusalt peenikesed jalad, siis mahub nendega ka mõnusalt tagumisi igemeid sügama.

6. BabyBjörn kõhukott. Sellega on selline lugu, et alguses ostsime me tegelikult suure hurraaga hoopis kandelina. Eks ikka lootuses, et aitab reisimisel ja üldse kodutöid teha jms. Tegelikkuses Eileen aga selles olekut eriti ei sallinud ja selle sidumine oli ka natukene liiga pikk protsess. Ühesõnaga minu jaoks igapäevaselt tüütu ja eriti õnnelik olen ma, et ma ei proovinud sellega reisida, sest ühel korral õnnestus mul enda ees näha ema, kellel laps linasse seotud ja tal paluti turvakontrollis aga laps linast välja võtta ja lina ka lahti harutada ja ilusasti lindile asetada.
Kõhukoti saime me endale täiesti juhuslikult kui ema sõbranna pakkus meile enda oma ostmiseks. Ja no nüüd on ausõna elu lihtsam. Selga panek ja lapse kinnitamine käib 1-2-3. Ei midagi aeganõudvat ega üleliia keerulist. Lennujaamas on kästud küll jah ka see seljast ära võtta aga nagu ütlesin käib sellega kõik kiirelt, seega ei häiri. Samuti kanname seda kaasas kui lähme nt poodidesse, et juhul kui Eileen väsib vankris olekust, siis võtame ta kõhukotti ja on laps jälle rõõmus.

Järgmine kord teen postituse 6-7 kuud lemmikutest ja praegu tuletan meelde, et homse hommikuni võite ka pulmateemalisi küsimusi esitada 🙂